Õitsev potilill

Omaette rühma toalillede hulgas moodustavad rikkalikult õitsevad lühiajalised potililled ehk hooajalilled. Nad ei ole küll taimed aastateks, aga täidavad suurepäraselt oma rolli neile mõeldud aja vältel, olles võrreldamatult asjalikumad lõikelilledest vaasis.

Enamus hooajaliselt õitsevatest potililledest on tegelikult pikaealised taimed, kuid tubastes tingimustes pole neid võimalik uuestio õitsema saada ja sellepärast kasutatakse neid ühe hooaja lilledena; alpikannid, jõulutähed, kalanhoed, krüsanteemid, pelargoonid, priimulad, asalead, fuksiad jne. Mõned hooajalilled on lühiealised ja selletõttu pole neid võimalik kauem pidada: begooniad, balsamiinid ehk lemm-maltsad, sinningiad, korallmarjad, ilupaprikad jne. On ka sibullilledest hooajataimi nagu ratsuritäht, mille uuesti õitsema ajamine võib olla toatingimustes keeruline ettevõtmine. Väga eksootiline on promeelialiste sugukond. Nad kõik on küll pikaealised taimed, kuid nende värvikirevaid kõrglehti ei õnnestu toatingimustes enamasti uuesti näha, kuigi taim ise võib toas aastaid edasi kasvada.

Õitsev hooajaline potilill asetatakse lauale nagu lillevaaski. Kindlasti tuleb ajutine õitseja panna talle sobiva dekoratiivse ümbrispoti sisse. Et hooajalillede õitsemise aeg võib kesta 1-3 kuud, tuleb neid selle aja jooksul regulaarselt kasta ja väetada. Sageli müüakse hooajalilli pisikeste õitsvate potikestena. Sellisel juhul tasub nendest kujundada huvitavam mitme taimega vaaskompositsioon.

Kui õitsev potilill on kaotanud oma särava väljanägemise, on tema aeg otsa saanud ja ta asendatakse uue õitsejaga. Nii talitades on võimalik vaheaegadeta läbi aasta hoida laual õitsvat toataime. Suur rõõm sellest on silmale just talveperioodil.